Alljumalad
Chino Moya võtab lahti kõik selle, mis on inimese päikese paitatud pehme naha all — veri, soolikad, lima ja sapp ning sisemine äng nende kõigi vahel.
Kusagil „Blade Runneri“ seniteadmata Lasnamäe rajoonis õitseb lihatööstus, mille tooraineks on orjapidamisest tekkinud inimjäänused. Selle düstoopia lynchiliku lähituleviku kihistustes leiame aga inimesed, kelle pained söövad neid endid elusalt. Sekka veel verejanulist minevikku hundiseaduste aegu ning saabki kokku piiritu ulmeilma, millel on inimese psüühika kohta kordades rohkem öelda, kui üks väike sotsiaaldraama tihtilugu suudab.
„Alljumalad“ teeb seda kõike niivõrd löövalt, et juba filmi esimese poole peal tekib oht suurest vaimustusest mööda seinu kõndima hakata. Rõõm Eesti filmitegijate kaastööst lisab siinkohal veel omakorda tuure juurde.
Elise Eimre