Rindest kaugel, ent sõjast märgistatud linn. Manski paljastab Lvivi igapäevase võitluse, mis peegeldab Euroopa hirme.

Ukraina on peaaegu neli aastat Venemaa jõhkrale agressioonile vastu pannud. Lvivis, mis on rindejoontest kaugel, osutub illusioon rahust hapraks. Õhuhäire sireenid märgivad sekundeid, mis jäävad raketirünnakuni. „Ajast sihtmärgini“ saab hirmu ja ellujäämise rütm.

Vitali Manski – mitmeid auhindu võitnud filmitegija, dokumentaalkino elav klassik, kes resideerub praegu Riias – naaseb oma kodulinna Lvivi, et jälgida, kuidas sõda imbub igapäevaellu Ukraina kõige „euroopalikumas“ linnas. Film jälgib muutuvate aastaaegade jooksul vastupidavuse rituaale. Sõjaväe puhkpilliorkester mängib lugematutel matustel, vanad hauakaevajad valmistavad iga päev ette uusi haudu ja kodanikud elavad pidevas ohus ning kaotuste hirmus.

See on pikk film, mis nõuab pigem kannatlikkust kui kiirust. Manski aeglane, katkematu pilk paljastab, mida aktuaalsed reportaažid ei suuda: tagalas peituva draama, kus tragöödia ja vastupidavus seisavad kõrvuti. „Aeg sihtmärgini“ ei ole film, mida tarbida, vaid kogeda – see on kutse alistuda filmi rütmile ja meeldetuletus, et täna elab kogu Euroopa sama agressiooni ähvardava varju all, mistõttu ei saa seda lugu ignoreerida.

Marianna Kaat