Kõik elav vajab hoidmist ja hoolt.

Islandi kirjanik Andri Snær Magnason kasvas üles perekonnas, mis pidas liustikke pereliikmeteks. Tema vanavanemad käisid jääl ajal, mil sinna sattus vaid mõni üksik uudishimulik. Nüüd on vanaema ja vanaisa surnud ning Okjökull, seitsmesaja aasta vanune liustik, tunnistati 2014. aastal samuti surnuks. Andri kirjutas talle järelehüüde. Ta suhtub liustikesse samamoodi nagu inimestesse. Pole liustikku, pole inimest. Film jälgib teda ajal, mil ta kannatab kahte kaotust korraga – nii vanavanemate kui ka liustiku kadumist. Vaadates kadunud liustikke, tõdeb Andri: „Ma arvasin, et mul on rohkem aega“. Kurb avaldus käib nii jää kui ka inimeste kohta.

„Aeg ja vesi“ põimib filmilindile inimeseks olemise ilu ja valu ning liustikesse salvestatud planeedi mälu. Lõpuks näeme, kuidas aeg möödudes kõik endaga kaasa viib. Emotsionaalne lugu on ühelt poolt tõdemus, et kõik, mis pidi olema igavene, kaob kord ja teiselt poolt näitab see, kui oluline on, et inimene hooliks, mitte ainult teisest inimesest, vaid ka elusloodusest.

Mikk Granström