Ereda leegina põlenud ja seni lõõmavad elulood, mis on jätnud jälje maailma kultuurimaastikule

Tahame või mitte, kuid äratundmine, et jõulud on kohe käes, saabub igal aastal koos Michael Bublé, Mariah Carey ja värskelt valminud elulooraamatutega supermarketite sissekäikudes. Nende kõrval võib tunduda veel terve ports biograafilisi filme PÖFFil veidi liiast, kuid samas, kas elulugudest on võimalik üldse tüdineda? Igal juhul tasub alljärgneva valiku tutvustuseks ära märkida, et siinkohal on tegemist pigem teist tõugu lugudega, mis heietavalt tagasi vaatamise asemel trambivad jalgu oma minevikulises olevikus ja kutsuvad tajuma maailma selle all.

Näita mulle pilti. Jim Marshalli lugu

Kas muusikat saab edasi anda pildis ja veel enam pelgalt fotos? Pigem vist mitte, kui just kaamera taga pole selline legend nagu selleks on Jim Marshall, kelle töid võib julgelt nimetada ikoonifotodeks. Just Jimi tehtud pildid kangastuvad silme ees, kui mõelda Cashile, Hendrixile, Dylanile, Joplinile või biitlitele. “Näita mulle pilti” avab vahetu otsekohesusega, et oma loometeel roki hiilgeajas on mees näinud ja teinud enam-vähem kõike. Päeva lõpuks on Jim aga eeskätt erakordne fotograaf, kelle suurimaks andeks on tabada käigu pealt inimesi hetkedes, mis pole veel märgiliseks muutunud.

Kirjanikuga voodis

Kümme korda heidetud ja seejärel lahutatud meel jagatud intiimsusega võrdub eminentselt laetud elamus? Raske on ära tabada, mis valemit pidi Eestis tõeliselt tugevaid ja originaalseid dokumentaalfilme luuakse, kuid igal juhul tõestab “Kirjanikuga voodis” teiste seas, et see toimib iga aastaga üha paremini. Manfred Vainokivi režii on jälgiva dokumenteerimise asemel otsustanud anda isepäraselt grotseski ja klassikalise kunstiga flirtiva vormi Peeter Sauteri loomusele ja sellest pulseerivatele sõnadele, mis maadlevad kibestunud vanapoisi saatusega.

Andrei Tarkovski. Film kui palve

Filmikunsti maestrost Andrei Tarkovskist on tänaseks tehtud dokumentaalfilme juba üksjagu, kuid läbi pureda selle müstilise ande päris tuumani pole suutnud neist ükski. Eks see ole ka omamoodi võimatu missioon looja puhul, kes välja elamise asemel hoopis peegeldas maailma enda ümber, ja seda imetabase delikaatsusega. “Film kui palve” on siinkohal unikaalne erand, kus Tarkovski perekonna arhiivist loodud materjalid toovad üha kuhjuvate filmiteooria virnade kõrval ilmavalgele režissööri enda mõtted oma loomingu ja elu olemuse kohta.

Diiva kättemaks

Kui Queen näitas ette, kui ootamatult hästi sobivad kokku rock’n’roll ja ooper, siis Siv taastõestab selles vaimustavalt ektsentrilises ja tragikoomilises dokumentaalfilmis seda järjekordselt. Kuigi küll mitte otseselt muusikaliselt, sest rajult rokkivat ooperiprimadonnat pole juba 30 aastat lavadele lastud põhjendusega, et ta bravuurikus lihtsalt ei mahu sametiselt peenetekoelistesse kontserdimajadesse. Siv on aga kõike muud, kui allaandja ning kavatseb kinopubliku ees teha peale aastakümneid kestnud boikotti eepiliselt grandioosse comeback’i.

Minu ema kadumine

Silmapaistvalt intiimne dokumentaalfilm ikoonilise supermodelli mannekeeni ihu hääbumisest ning jõulise feministliku vaimu kasvamisest. Benedetta Barzini oli 1960. aastatel teiste seas Andy Warholi ja Salvador Dali muusa. Tänaseks on ta ema oma pojale, kelle elu jooksul filmitud kaadritest moodustub dokumentaalfilm, milles vastuoluliselt Bendetta ise tihti olla ei soovi, sest kadumine näib lihtsama väljapääsuna, kui saabunud vanaduse aktsepteerimine.

Üks ja ainus Aurora

Ebamaiselt andeka Aurora muusikatalent avastati siis, kui ta oli kõigest 16-aastane. Sellele järgnenud tähelennuga on kaasnenud paraku tavapärane taak, mil ootamatult tahab kogu maailm tükikest inimesest, kes pole veel saanud täiskasvanuks küpseda. Tundliku dokumentaalfilmiga lubab Aurora näha tema kulisside taha jäävat sisemaailma, mille naabriks sulanduks kui valatult sarnase maagiaga Björk.

Martha Cooper, tänavakunsti ristiema

Fotograaf Martha Cooperi portreelugu on üks neist dokumentaalfilmidest, mis paneb endamisi tõdema, et esmapilgul mitte midagi ütlevate nägude tagant leiab ikka ja jälle uskumatult ägedaid inimesi. Martha, kes jäädvustab graffitikunsti ja seda ümbritsevat vemmeldavad verd New Yorgi tänavatel juba seitsmekümnendatest alates, on lõpuks ise kaamera ette koos oma pööraselt põnevate lugudega püütud.

Lil’ Buck, tõeline luik

Dokumentaalfilm fenomenaalsest hiphop tantsutähest Lil’ Buckist on ühteaegu nii kaasakiskuvalt võimas vaatamine, mis toob koreograafia tipptaseme suurele ekraanile, kui ka põnevalt üles ehitatud Ameerika ühe subkultuuri arengulugu, kus piirideta loomeväljas segunevad omavahel tänavatants ja ballett.

Patt

Kunstiajalugu pole võimalik tunda teadmata Michelangelot, kelle looming defineeris kõrgrenessanssi ja on olnud vundamendiks järgnevatele kunstiperioodidele ning lainetele. “Patt” loob kinoekraanile sobivalt grandioosse ajalooakna, mille kaudu suurkunstniku enda sisu ja vormi avastada. Igas mõttes suursuguse teose Michelangelo elust on loonud maailmakuulus vene režissöör Andrei Kontšalovski, kelle viimased filmid „Paradiis“ ja „Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd“ võitsid Veneetsia festivalil Hõbelõvi.

Ei midagi peent

Kulinaarne kunst defineerib rahvuskultuure üle kogu maailma ning tänaseks on toiduturism kasvanud suuremaks kui eales varem. Mehhiko kulinaaria rokkstaari, 92-aastast Diana Kennedyt jätavad Michelini tärnid aga külmaks. Ta on väsimatu kirega esindanud justkui diplomaadina Mehhiko toidukultuuri oma eheduses. “Ei midagi peent” on võimalus Diana jälgedes avastada Mehhiko kulinaariat orgaanilises keskkonnas ja ammutada inspiratsiooni kirest, millega ta seda maailma vaatajatele serveerib.

JÄLGI MEID

KONTAKT

ESITLEJAD

AMETLIKUD PARTNERID

TÄNAME

© 2019 MTÜ Pimedate Ööde filmifestival