See film algab justkui dokumentaalkaadritega, mis viib vaataja peategelasele lähemale ja esialgu võib ka segadust tekitada, et ollakse sattunud täiesti valele seansile. Mis dokfilm, mis telefoniga filmitud veider päevik? Rahu, see on vaid tiitrite ajal nii, mõne minuti sissejuhatuse järel jätkub film nagu tavaline mängufilm muiste.
Peategelaseks on Defne, kes on õppinud Pariisis kunstiajalugu, restaureerimist. Ta elab üle šoki, mistõttu läheb tagasi koju Türki. Suur osa filmist kajastab kunsti, kunstimaailma, täpsemalt ühe maali restaureerimist ja sellega kaasnevaid pingeid ning siseheitlusi. Teine suur osa filmist kajastab neiu peresuhteid, lähedust, hierarhiat, võõrandumist, püüdu leida oma koht päikese all. Film on mõtlik ja intiimne.
Küsimustele vastab filmi režissöör Ozan Yoleri. Ta on sündinud 1992. aastal ja õppis Türgis Boğaziçi ülikoolis, kus tema lisaerialaks oli filmikunst. Ta on andnud ka fotograafia ja operaatoritöö loenguid ülikooli fotoklubis. Enne oma isikliku mängufilmidebüüdini jõudmist on ta töötanud mitmete mängufilmide juures kunstilise poole peal. Magistrikraadi teeb ta Istanbuli ülikoolis rahvusvahelise ettevõtluse alal.
Palun rääki natuke oma filmist autori vaatenurgast. Mis inspireerissa selle filmi looma? Mis on peamine sõnum, mida soovid, et publikule sellest loost kohale jõuaks?
Minu lähtepunktiks oli 20-eluaastate keskpaiga emotsionaalne kaos või veerandelu kriis, nagu akadeemikud seda väljendaksid. Olin 27-aastane, kui hakkasin filmi kohta esimesi märkmeid kirja panema. Olin sellest eluperioodist tasapisi välja kasvamas, kuid mälestused olid endiselt värsked: palju ebakindlust, püüdlusi oma tulevikku mõista, karjääriprobleemid, sõprade kolimine välismaale, vanavanemate lahkumine. Seega on film katse kujutada seda ajastut üleminekufaasina inimese elus. Sõpradega vesteldes ja teisi minuvanuseid sarnaste teemadega tegelemas vaadates sain aru, et see segane periood ei piirdunud ainult minu saatjaskonnaga, ning otsustasin teha sellest oma esimese filmi. Ma ei ole kindel, kas võin öelda, et filmil on otsene sõnum, aga kui vaatajal on kahekümnendates eluaastates mingisuguseid eluraskusi olnud, siis tõenäoliselt leiab ta sellest filmist midagi, mis teda kõnetab.
Su filmis on tunda dokumentalistika stiili. Palun kirjelda, kuidas kulges stsenaariumi kirjutamine. Tegite selle koos Aysin Kadirbeyogluga, kuidas teie koostöö sujus?
Stsenaariumi valmimiseks kulus umbes kaks aastat ja tegime umbes kümme mustandit. Keskendusime oma aruteludes tegelaskujule ja loo arengule ning kirjutasime oma stseenid eraldi. Seejärel vahetasime materjale, andsime tagasisidet ja kirjutasime ümber, kui olime kokku leppinud ühises lähenemises konkreetsele stseenile. Oleme head sõbrad juba keskkooli ajast, nii et meie koostöö oli ladus. Ühine minevik andis meile väga turvalise ruumi asjade avameelseks arutamiseks ja vajadusel julgelt kritiseerimiseks.
Su filmi peategelane on naine ja film on üsna intiimne vaade naise mõtetesse ja hinge, lootustesse ja hirmudesse. Olles ise mees, miks sa valisid peategelaseks naise? Kas sa õppisid filmi loomise käigus ka naiste kohta midagi uut?
Minu loominguline tiim koosnes väga andekatest naistest (sealhulgas minu kaasstsenarist, minu operaator, minu produtsendid ja kaastoimetaja) ning nende abi oli peategelase sügavustesse sisenemisel ülioluline. See kehtib ka minu peaosatäitja Ahseni puhul, kes tegi Defne tegelaskuju edasiandmisel hämmastavat tööd, eriti tabas sinu poolt mainitud intiimsust.
Minu vastus küsimuse viimasele osale kõlab klišeena, kuid filmimise ajal olin nii mõnigi kord tunnistajaks, et naistel on asjadest hoopis sügavam arusaam. Seal on palju vahepealseid noote ja emotsioone, mis mulle tavaelus mõnikord lihtsalt märkamatuks jäävad. Mõnikord oli see nii ka mõne stseeniga. Ahsen ja mina oleme üksteist tundnud juba mõnda aega ja ma ootasin enne filmimist ja filmimise ajal palju küsimusi. Kuid pärast seda, kui ta oli rolliga tutvunud, hakkas ta minu tähelepanu juhtima asjadele, mille olemasolust ma ei teadnudki. Tema kujutamine on 360 kraadi ja ma olen tänulik, et ta mulle seda kõike näitas. Viimane stseen temast koos emaga on selles osas hea näide.
Tulles tagasi küsimuse esimese osa juurde: ma ei tea tegelikult, miks ma peategelaseks naise valisin. Mul oli kohe alguses mõte, et emigrant tuleb Istanbuli tagasi ja see oli alati mu vaimusilmas naine. Kui Aysin projektiga liitus, muutus stsenaariumi väljatöötamine lihtsamaks, kuna tal oli sel ajal värske välismaal elamise kogemus. Mul on lihtsalt hea meel, et võtsin selle väljakutse vastu.
Su filmis on väga tähtsal kohal peresuhted. Kas see on midagi üldist, levinut, mida me selles filmis näeme, Türgi kultuuri kohta? Kas see film on rohkem universaalne kogu maailmale või lähem oma riigi kultuurile?
"Tähtis" ei pruugi olla õige sõna selle kirjeldamiseks, kuid perekondlikud suhted on Türgi peredes isegi täiskasvanueas tugevalt kohal. Pole harvad juhud, kui inimene tunneb perekonna varju inimese juures isegi siis, kui see inimene on juba ammu kodust lahkunud. Tõenäoliselt pole see individualistlikumate kultuuride puhul täpselt nii.
Defne puhul on universaalsem tegevusliin tema jätkuv võitlus emaga ja lahendamatu emotsionaalne distants, hoolimata sellest, et ta lahkus Istanbulist peaaegu kümme aastat tagasi. Kuigi minu kui kõrvalseisja jaoks on seda äärmiselt raske täielikult hoomata, on ema-tütre suhted väga õrnad ja samal ajal keerulised. Kui ma oma sõpradega nendest suhetest räägin, näen, et emade ja tütarde vahel tehakse harva tahtlikku kahju, kuid mõlemad pooled saavad haiget.
Kas filmimise ajal oli ruumi improvisatsiooniks? Kas oled pärast võtete algust midagi muutnud või läks kõik plaanipäraselt?
Film võeti üles kolmes etapis, tulenevalt aastaaegade ja loos olevate linnade/riikide vaheldumisest. Nende etappide vahel redigeerisime materjali ja muutsime skripti kõikjal, kus pidasime seda vajalikuks. Seetõttu film üha arenes ja muutus filmimise käigus. Dialoogides oli võtete ajal alati ruumi improvisatsioonile. Usun, et näitlejatel on oma viis, kuidas tegelast enda omaks muuta – seepärast püüan anda neile ruumi oma tekstiga mängimiseks, peamine, et stseeni struktuur jääb samaks, mis oli algselt mõeldud. Suuremad kõrvalekalded stsenaariumist juhtusid tavaliselt proovide ajal. Stsenaariumis on mitu stseeni, mis olid planeeritud üsna erinevalt; kuid minu näitlejatelt ja töökaaslastelt kogu prooviperioodi jooksul tehtud ettepanekutega töötasid mõned stseenid muudatustega paremini. Enamik neist stseenidest jõudis ka filmi lõppversiooni.
Mis sind kinokunsti juurde tõi?
Käisin süvaõppega koolis, kus keskkooli osas oli filmi- ja kirjanduskallaguga klass. Juba sel ajal tutvusin filmide köögipoolega. Meie lõpueksam oli ülesanne, milleks oli lühifilmi kirjutamine, filmimine (olemasolevate käepäraste kaameratega) ja monteerimine. Kogu see protsess lihtsalt võlus mind. Ometi ei õppinud ma ülikoolis filmikunsti eriala. Minu ülikoolis oli selline filmi lisaeriala, nagu mikrokraad.
Üks minu mikrokraadi professoritest, Mithat Alam, veenis mind, et filmitegemise alal võib tegelikult karjääri teha. Õnneks kohtusin vahetult enne kooli lõpetamist silmapaistva Türgi art-house režissööriga, kes otsis oma uue filmi jaoks abilist. See juhtus aastal 2015 ja sellest ajast alates olen ma filminduses tegev olnud.
Kas saaksid veidi rääkida oma tulevikuplaanidest?
Praegu töötan uue stsenaariumi kallal, kuid see on väga varajases staadiumis, mis ei võimalda mul palju detaile avaldada. Praegu võin öelda, et kavatsen seekordses loos Istanbulist eemalduda ja minna tagasi Traakia piirkonda, kus ma sündisin ja kasvasin. Minu projektimärkmikus on mitu lõime, millest paistab arenevat suvefilm.
Anna üks hea nõuanne, mida ütleksid eluteele kaasa oma lapsele - mis on elus tähtis?
Minu nõuanne oleks tugev olla, vastupidav. Harva juhtub, et elu on lihtne ja mõnikord piisab lihtsalt sellest, et päeva lõpuni vastu pidada, pole vaja üle oma varju hüpata. Periooditi on elus ka lihtsamaid aegu.