Režissöör Kaveh Daneshmand (s. 1982) on Iraani päritolu filmitegija, kes elab Tšehhis. Tema debüütfilm "Lõpmatu suve sündroom" kirjeldab üht nädalavahetust eduka, jõuka ja pealtnäha õnneliku pere elust. Ema on jurist ning oma ametis kõrgele positsioonile jõudnud, isa on haritlane. Peres kasvab kaks teismelist adopteeritud last. On augustikuu viimased päevad, septembri algus ning pere veedab veel viimaseid päevi suvekodus, enne kui kolitakse tagasi linna ja poeg sõdab USAsse õppima. Rahuliku idülli katkestab ootamatu telefonikõne, mis käivitab kahtlustused, toob päevavalgele elusid purustava jõuga saladuse ning viib lõpuks ühe pereliikme surmani. Film algab sellega, et tegelased on uurija juures ning traagline õnnetus on juba juhtunud. Nüüd viiakse vaataja tagasi suvemälestustesse, et välja selgitada, mis ja kuidas juhtus.

Daneshmand kruvib oma filmis osavalt pinget ning ootamatuid pöördeid jätkub kuni filmi lõpuni. Lugu algab aeglases tempos, kuid pinge üha kasvab kuni kulmineerub fataalse otsusega. Autor kasutab oma loo edastamisel klassikalise filmi võtteid, ei mingit eksperimenteerimist, liigset müra, kõrvalepõikeid. Keskendutakse ühele konkreetsele loole ja see on vaataja suhtes väga hea. Pildikeel on arusaadav, dialoogid selged, ridade vahelt mingeid suuri sümboleid otsima ei pea. Mõtteainet pakub film sellegipoolest, tegemist on tugeva debüüdiga ja kellele meeldib prantsuse stiilis kino, siis see saab siit kindlasti kvaliteetse filmielamuse.

Küsisin filmi autorilt mõned küsimused nii tema debüütfilmi kui ka tulevikuplaanide kohta.

See film on pälvinud Karlovy Vary festivalil arenduses olevate filmide preemia. Miks otsustasid oma filmi tuua võistlema Tallinnasse Pimedate Ööde Filmifestivalile?

Ma olen ka ise festivalikorraldaja ja peab olema kursis Euroopa tähtsamate filmifestivalidega, nende publiku ja filmivalikuga läbi terve aasta. PÖFF on olnud selline võtmetähtsusega festival, mida olen jälginud juba mitmeid aastaid ja olen siit ka enda festivalile noppinud mitmeid PÖFFil esilinastunud filme. PÖFFil on hea maine, maitsekas, originaalne ja läbimõeldud kava.

Oled ka ise festivalikorraldaja, korraldad iraani filmide festivali Tšehhis. Räägi pisut sellest festivalist ja organiseerimisest. Mis sulle festivalide juures kõige rohkem meeldib?

Algne idee oli selles, et tutvustada tšehhi publikule Iraani kino - 2012. aasta Prahas oli see täiesti tundmatu maa. Sellest arenes edasi koostöö kahe riigi vahel ja tänu filmifestivalile muutus võimalikuks ka Iraani filmide levitamine Tšehhis. Festivalil on palju külalisi, eriüritusi. Programmi koostamine on hoidnud elavana ka mu suhted Iraani eluga. Filmid kajastavad ka turbulentset poliitilist olukorda Iraanis läbi visuaalse kunsti. See on aidanud mul suhestuda oma kodumaaga, selle kultuuri ja poliitikaga ja oma kohaga maailmas.

"Lõpmatu suve sündroom" on sinu esimene täispikk mängufilm. Palun räägi veidi selle filmi sünniloost. Mis sind inspireeris valima seda teemat?

Kirjutasin selle loo koos oma väga lähedase sõbraga Gem Degeriga, kes on ka ise rafineeritud ja andekas filmitegija. Tema on ka filmis üks näitlejaid (mängib Aslani rolli) ja ka üks produtsentidest. Kui meil see mõte tuli, olime väga elevil, see teema puudutas meid: ärev tõeotsimine, ohtlikud kahtlustused ja külgetõmbed, lootus ja hirm - need on mõned tuumtunded, mida kasutasime oma emotsioonide paletil ja mida on kasutatud kunstiklassikas alates Oidipusest ja Antigonest. Tööprotsessi käigus püüdsime end panna publiku kingadesse ja olime väga ettevaatlikud selles suhtes, et me ei hakkaks nele moraali lugema või nõu andma, vaid soovisime panna proovile nende endi mõttemustrid ja väärtused.

Stsenaariumi kaasautoriks on ka Laurine Bauby. Palun kirjelda stsenaariumi kirjutamise protsessi.

Stsenaariumi esimese versiooni ma kirjutasin üksinda. Seejärel jagasin seda Laurinega, kes lisas väga palju detaile, prantsuse kultuurile omaseid nüansse. See konkreetne perekond filmis on seotud keeruka suhtlusvõrgustikuga ja ka omavaheline dünaamika ei ole lihtsate killast. Lugu, mis praegu kinolinale jõuab, ei oleks kindlasti nii peenekoeline ilma Laurine panuseta. Tema tõi filmi juurde rikkalikult loomingulisust ja rafineeritust mitte üksnes loosse endasse, vaid ka dialoogidesse. Töötasime läbi iga üksiku lause, iga liigutuse ja iga pisimagi motiivi ning stsenaariumi lõplik versioon sündis täielikus koostöös.

Su film on tulvil täis pinget ja üllatusi kuni päris lõpuni välja. Sellegipoolest on see üsna aeglase tempoga. Mida sa arvad, kui oluline on filmi tempo? Kas su debüütfilm on niisuguste killast, mida sulle endale kinos meeldib vaadata?

Päris algusest alates oligi meie eesmärk luua aeglase tempoga thriller. Kui töötasin loo kallal koos Gemiga, siis oli meil silme eest François Ozoni film "Bassein". See on elegantne ja salapärane film, mis ei kiirusta loo rääkimisega, kuid mis hoiab sind vaatajana pinges. Seepärast oleme ka kõik pisiasjadeni juba eeltöö käigus läbi töötanud, kogu režiiplaani, produktsiooni, misantseenid, kaameratöö - et kõik areneks sujuvalt, kuid avaneks pingeline ja kõhedusttekitav maailm. Niisugune kombinatsioon mulle endale väga meeldib.

Su filmis on üsna jõulised seksistseenid ja erootiline pinge kahe mehe vahel. Paljud filmitegijad on öelnud, et just nende stseenide filmimine on kõige raskem. Kas sul oli mingeid erilisi väljakutseid filmimise käigus?

Ma pidasin kõigi nelja näitlejaga mitme kuu vältel pikki vestlusi sel teemal, et missugune on see seksuaalsus, mida filmis portreteerime. Lõime omavahel tugeva sideme juba varakult proovide käigus ja meil oli omavahel sügav austus ja lähedus. See lubas rääkida asjadest avameelselt, läbi harjutada koreograafia ja proove tehes olla kannatlik ning mõistev. Kõik intiimsed stseenid filmis on filmitud kontrollitud tingimustes, kus näitlejad said end tunda turvaliselt ja neid koheldi respektiga. Kokkuvõttes ei olnudki need steenid kõige keerulisemad, kui rääkida sünergiast ja võtteplatsi atmosfäärist.

Palun räägi veidi näitlejatest, mida sa nende valimisel otsisid? Kas tegite palju proove, muutsite midagi juba filmimise käigus?

Kui Gem Deger, kes on üks kaasautoritest, kõrvale jätta, siis ülejäänud näitlejad otsisime alles siis kui stsenaarium oli juba valmis. Laurine Bauby oli ka näitlejate otsimise juht ja temast oli suur abi nende fantastiliste näitlejate leidmisel. Kogu tööprotsess toimus koroonapiirangute ajal, nii et kogu castingu tegime veebi kaudu. Üsna alguses kui sain esimesed Sophie Coloni, Frédérika Milano ja Matheo Capelli portfolio fotod, oli selge, et nemad ongi see õige valik. Nad sobisid lihtsalt juba oma välimuselt selle looga, mida olime koos Gemiga ette kujutanud. Kui näitlejad olid paigas, siis töötasime läbi filmi iga stseeni, kõik neli näitlejat olid täielikult pühendunud selle loo maailmale ja andsid ka omapoolse interpretatsiooni oma tegelastest. Proovide käigus muutsime tõesti ka kvarem kirjapandud dialooge ja näitlejad lisasid filmile mitu briljantset ideed.

Oled juba vanuses 40+. Pole küll kuigi ebatavaline sinu eas debüütfilmi teha, kuid selle taga on siiski alati ka mingi lugu. Palun räägi meile oma lugu filmitegijaks arenemise teel.

Alustasin filmiõpingutega 28-aastaselt kui kolisin Teheranist Prahasse. Õppisin Praha filmikoolis. Varem olin õppinud inseneriks, kuid sellest loobusin rõõmuga. Selleks ajaks kui filmikool läbi sai, olin juba 30 ja natuke peale. Debüütfilmi loomiseks kulus mul enam kui 9 aastat. Selle aja jooksul õppisin veel paljutki kino kohta, harjutasin maitsemeelt, teravdasin oma visiooni režissöörina ja kasvatasin ka paksu nahka, mida on filmitööstuse keerukas maailmas vaja.

Räägi paari sõnaga oma tulevikuplaanidest.

Praegu töötan oma teise täispika filmi kallal, mis on samuti thriller ja mis keskendub Iraani poliitikale. Samal ajal teen koostööd ka Gemiga, kes töötab omaenda teise filmi kallal, milles ta on režissööriks. Selle filmi võtted peaksid algama järgmisel aastal. Lisaks olen nüüd hakanud andma loenguid Praha filmikoolis, kus kunagi ise aastaid tagasi õppisin.

Palun anna mele üks nõuanne, mida sa annaksid omaenda lapsele - mis on elus tähtis?

Ma olengi alles hiljaaegu ise isaks saanud ja kuigi on nii palju, mida ma tahaksin oma tütrele öelda selle seiklusrikka elu kohta, ms teda ees ootab, siis arvan, et ma püüan eelkõige teda ennast kuulata. Ma hoian oma nõuanded tuleviku tarbeks ja annan talle ruumi, et ta saaks end vabalt väljendada.