Režissöör-stsenarist Aylin Tezel mängib oma debüütfilmis ka ise peaosalist Kirat. Tezeli jaoks on see täispika filmi debüüt, varem on ta Saksamaal tuntud kui filminäitleja. Tema esimene autorifilm on habras, õrnakoeline, peenetundeline lugu ühe suhte lõpust ning lahkumisvalust ülesaamisest ja teise suhte algusest. Sinna sekka mahub ka palju loominguliste inimeste väljundiotsimisi, oma tee leidmist kunsti ja muusika loomisel, suhted vanematega, kolleegidega. Filmis on väga tugevad dialoogid ja kandvad pausid, palju kaunist loodust ja tõeline emotsioonide galerii kurbusest ja valust, ahastusest rõõmu ja vabanemiseni. See on mitmekihiline ja huvitav film, mida soovitan vaatama minna kõigil, kes peavad lugu heast psühholoogilisest draamast.
Oled selle filmi peamine staar ning ka stsenarist ja näitleja. See on väga intiimne film, see on poeetiline ja emotsionaalne. Kui palju selles filmis on sinu või lähedaste elus juhtunud kogemusi? Räägi palun, kuidas see film sündis.
Jalutasin oma sõbrannaga läbi Victoria Parki Londonis. Me rääkisime oma unistustest. Minu unistus oli teha mängufilm stsenaristi ja režissöörina, tema tahtis luua etendust. Meie unistused tundusid tohutusuured, nii suured, et ei mahu sellesse punkti, kus olime oma eludega sel hetkel. Ütlesin talle: „Võib-olla peame alustama esimese pisikese sammuga“. Ma leiutasin meile mängu. Seadsin taimeri 30 minutiks ja ütlesin "Me mõlemad peame kirjutama kas stseeni, luuletuse või laulu." Istusime maha ja hakkasime kirjutama. Mul tuli koheselt dialoog, mis algab nii: mees ütleb naisele: „Elu on vaid kõrvaliste asjade kordamine, mis panevad sind unustama, et sa sured... kuni sured.“ Naine vastab: „Kas tõesti?! Sellepärast meid saadetakse siia? Et endalt tähelepanu kõrvale juhtida?“ Neli aastat ja pandeemia jagu aega hiljem on selle mehe Iani rollis Šoti näitleja Chris Fulton, ja mina olen see naine, Kira ja me oleme neid ridu öeldes Šotimaa Skye saarel Portree sadamas, istudes koiduvalguses, filmides meie filmi "Kõik loksub paika" kõige esimest stseeni.
Pole just tavaline, et filmi režissöör mängib ka ise peaosalist, sina tegid seda oma debüütfilmis. Kas see oli sinu jaoks raske? Oled sellele eelnevalt teinud lühimängufilmi, kus olid samuti ise stsenarist, režissöör ja näitleja. Palun kirjelda, kuidas täispika mängufilmi loomine erines sinu varasematest kogemustest.
Minu jaoks oli mängufilmi kirjutamine ja lavastamine varasemast kogemusest hoopis erinev maailm. Muidugi ma olin lühifilmide tegemise ajal palju õppinud, näiteks seda, mida saad oma filmitud materjali kohta teada alles siis kui oled juba montaažilaua taga. Kuid kõige rohkem õppisin nende aastate jooksul, mis kuluvad mängufilmi ettevalmistamise, filmimise ja viimistlemise peale: olla kannatlik, vastupidav, tugev, julge ja usaldada. Kõige suurem väljakutse oligi neil kolmel ametikohal üheaegselt töötamine. Oli võttepäevi, mil ma põhimõtteliselt ei pidanudki pausi, sest töökoormus oli tohutu. Teisest küljest oli mul väga hästi ette valmistunud meeskond, mul vedas, et mul olid pühendunud ja lahked näitlejad ning meeskonnaliikmed. Kõik inimesed võttel olid töökad ja filmile pühendunud. Mul vedas, et kõik need armsad hinged saadeti minu juurde, et aidata mul seda filmi luua filmi ja ausalt öeldes, see et sain oma kirjutatud stsenaariumi lavastada, oli puhas õndsus. Kogu see protsess oli imeline. Alates esimesest sõnast paberil, mis andis peategelasele hääle, näo ja hinge, kuni kõige viimase lõikeni montaažis ja viimase heli otsuseni mixis. Mulle meeldis iga pisemgi samm selle loomeprotsessi juures.
Oled praeguseni tuntud rohkem kui näitleja ja mänginud paljudes telesarjades, oled ka premeeritud parima telenäitleja tiitliga. Mis on sinu jaoks peamine erinevus televisioonitöö ja kinotöö vahel?
Esiteks ütleksin ma vaatajana, et filmi vaatamine on väga erinev kinos vaatamisest – seal oled ümbritsetud teistest filmisõpradest, fantastiliste heli- ja visuaalsete tingimustega ja sind ei sega telefonid. Kodus diivanil saab filmi tuhandeid kordi pausile panna. Ma arvan, et mõlemal vaatamisviisil on plusse ja miinuseid. Teles on võimalik jõuda suurema publiku hulgani. Kinos saab aga oma filmile keskendunuma publiku. Olen siiski õnnelik, et tegime filmi suurele ekraanile. See võimaldas minu operaatoril Julian Krubasikul tõesti filmile püüda Skye saare looduse visuaalne ilu ja maagia ning see sobib filmi intiimse tonaalsusega, et publik võtab filmi vastu kinos.
Su filmis on hästi läbi mõeldud dialoogid ja palju teravmeelseid mõtteid. Mis sa arvad, kui tähtis on filmi juures dialoog, väljaöeldud sõnad? Kas võtteperioodil oli filmimise juures ka improvisatsiooniks ruumi? Mitmes stsenaariumi versioon sul lõpuks filmiks vormus?
Muidugi oli mul aastate jooksul palju stsenaariumikavandeid, koostöös minu Saksa produtsentidega. See on huvitav protsess, sest selle juures tuleb arvestada paljude asjadega mitte ainult sisu tasandil. Kui võtteperiood hakkab lähenema, tuleb arvestada ka rahalse aspektiga. Me ei filminud stuudios, vaid lokatsioonis kohapeal. Nii tekkisid küsimused: mitu võttepäeva meil on, kui palju asukohti, mida saame ühe päeva jooksul tulistada, kui palju asukohti peame loost kaotama, et graafikus püsida? Nüüd, mis puudutab dialoogi, tundsin end alati väga avatuna oma näitlejate ideedele. Juba näitlejate valimisel kasutasin osade stseenide puhul improvisatsiooni ja see andis näitlejatele ruumi dialoogi enda omaks muuta. Enamik stseene olid küll tehtud stsenaariumi järgi, kuid mõnel juhul tuli anda võimalus ootamatustele. Nii et minu jaoks oli see tõesti hästi läbimõeldud segu... läbi stsenaariumi ja ruumi, kus näitlejad saavad tuua loo sisse oma ideid ja oma isiksust ning mõttekilde.
Su film räägib nii romantilisest armastusest kui ka armastusest üldiselt, nii pere kui ka iseenda suhtes, vaimsetest probleemidest ja "liivast südames". Nii mõnigi kriitik võib öelda, et see on naiselik film ja suunatud naistele. Mis sa sellest arvad? Kas on naiselikud ja mehelikud filmid, mis on mõistetavad rohkem ühele või teisele sugupoolele?
Oma filmis portreteerin naise ja mehe teekonda. Mõlemal on neile omased iseloomujooned. Ian on tuline, võluv, flirtiv ja lõbus ühest küljest, kuid teisalt ägeda loomuga ja agressiivne. Kira on rohkem mõtlik ja vaatlev, ta näitab algselt Ianile oma ausat ja helget poolt, kuid hiljem näeme ka tema valu ja haaavatust. Nad kohtuvad, varjates mõlemad oma üksildust ja enesehävitajalikke kalduvusi, kuid neil on sügaval siiski lootus leida emotsionaalset lähedust. Filmi peamine teema on armastus ja kaotusvalu, need on üldinimlikud ja omased nii naistele kui meestele. See on film, mis peaks kõnetama kõiki, kes on elus armastanud, kes saavad armastama ja kes on kogenud oma elus üksindust.
Miks valisid oma filmi tegevuskohaks Šotimaa ja Londoni, kas sellel on mingi eriline põhjus?
Alustasin oma stsenaariumi kirjutamist Šotimaal, Edinburghi ühes väikeses kohvikus. Ma teadsin, et Kira ja Ian peavad kohtuma väiksemas kohas, mis on eemal nende igapäevasest elust pealinnas Londonis. Aga selle koha suhtes oli mul vaid udune ettekujutus, et see peab olema mingi koht mere ääres. Alles hiljem, kui hakkasime võttepaikasid otsima, avastasin Šotimaa ilu, eriti Skye saare, ja ma mõistsin, kui tähtis roll on sellel asukohal, kus Kira ja Ian veedavad koos oma esimesed 36 tundi. Sealses looduses on melanhooliat ja muinasjutulisust ning sealsed ilmad on niisugused, mille puhul ma teadsin, et need annavad kogu ülejäänud filmile õige tonaalsuse.
Sa oled filminud nii looduses kui linnas, erinevatel kellaaegadel, väga vara hommikul ja öösel, kui kedagi ei ole läheduses, on vaid aovalgus ja tühjus. Peategelane Kira kirjeldab Ianit läbi valguse. Kui tähtis osa on sinu jaoks selle filmi valgustusel, missugune visioon sinul sellest oli?
Töötasin filmi visuaalse külje loomise nimel koos peaoperaator Julian Krubasikuga ja me vaatasime selleks koos väga palju filme. Rääkisime objektiividest, filtritest, värvidest, kaamera liikumisest, näitlemisest, valgustusest, kostüümidest ja filmi üldisest tonaalsussest ja tunnetatavusest. Mõnda filmi vaatasime, sest mulle meeldis nende juures midagi konkreetset, näiteks see, kuidas Andrea Arnold kujutas loodust oma "Vihurimäes". Meil emeeldis Sturla Brandth Grøvleni käsikaamera Thomas Vinterbergi filmis "Veel üks ring". Meeldis, kuidas Drake Doremus ja tema näitlejad kasutasid improvisatsiooni filmis "Nagu hull". Kutsusime endaga kampa ka kunstnku Andy Drummondi, juba üsna varases visuaali loomise protsessis. Ma olin juba eelnevalt tema tööde suur fänn. Meie peamiseks väljakutseks oli raha, mistõttu pidime mõned oma Londoni lokatsioonid üles filmima hoopis Šotimaal, Glasqowa ja ka Saksamaal.
Mul oli kindel visioon värvide suhtes filmis, eriti seetõttu, et Kira kasutab oma portreemaalide loomsel eri tegelaste puhul erinevaid värve. Me panime enne võtteperioodi paika kindla värvtabeli, mis lähtus sügisese looduse värvidest Skye saarel ja lisasime tugevamaid toone nagu Londoni punased bussid. Punast toob endaga kaasa ka Kira Londonis elav eksmees Aidan.
Räägi veidike ka muusikast, kas kuuleme selles filmis sinu lemmikpalasid? Kas sul oli juba algselt kindlad helid kõrvus kumisemas?
Meil vedas, et meil on kaks suurepärast heliloojat. Jon Hopkins on Londoni Mercury preemia võitja ja ta on saavutanud ülemaailmset menu oma elektroonilise muusika albumitega "Singulaarsus" ja "Immuunsus". Ta teeb ambient-muusikat ka koos Coldplay ja Brian Enoga. Ta on väga hea pianist ja soovis sellele filmile muusikat luua, kui oli stsenaariumiga tutvunud. Ta kirjutas need palad, mille kallal filmi peategelane Ian filmis töötab. Teiseks heliloojaks on Berliini muusik Ben Lukas Boysen, kes kirjutas muusika Lazaruse projektile, mis sai Walesi BAFTA preemia. Lisaks valisime filmi jaoks palju laule, millest suure osa soovitas monteerija David J. Achilles, kellega on meil sama muusikamaitse. Filmis kõlab muusika austraalia lauljatarilt Angie McMahonilt, ameerika muusikult William Fitzsimmonsilt, Šoti bändidelt Idlewild ja Icelandic Axel Flóvent, kui vaid mõnesid nimetada. Tegime ka live-stseene sustraalia Stu Lareni ja šoti Jacqueline Irvine'i ja tema bändiga Brave Little Note.
Kõik su filmi peategelased on loomingulise valdkonna inimesed, teatrist, kunstist, muusika valdkonnast. Nad on õrnatundelised ja vajavad mingit tõuget õiges suunas. Mõne jaoks on see kriitika, teisele julgustamine. Mis on sinu isiklik kogemus, kas naisssoost režisssöör on raske olla?
Ma ei tea, mis tunne oleks olla meessoost režissöör. Saan vaid öelda seda, et mulle meeldib olla naine ja mulle meeldib olla režissöör. Ma tõin endaga sellesse projekti kindlasti palju naisenergiat, kuid samuti tõid endaga oma energia kaasa kõik teised tiimiliikmed. Meil oli kõik paigas, atmosfäär oli loominguline, soe ja keskendunud. Toetasime üksteist ja alati oli ruumi selleks, et olla nii haavatav kui ka tugev. Ma võin käsi südamel kinnitada, et tundsin alati seda, et mind toetatakse. Olen küll alles filmitegijana teekonna alguses ja minu kogemused tulevikus võivad olla teistsugused. Kuid ma usun, et maailmal on vaja rohkem naisenergiat ja praegu on aeg, et sellele ruumi juurde teha.
Palun räägi lühidalt oma tulevikuplaanidest.
Esialgu tegelen sellega, et film laia maailma saata. Muidugi ma sooviksin edasi tegutseda nii stsenaristi, režissööri kui näitlejana. Praegu mul on arenduses uut materjali ja ma loodan ka tulevikus PÖFFile jõuda oma uute filmidega.
Lõpetuseks anna üks elutarkus, mida sa ütleksid oma lapsele - mis on elus tähtis?
Armastada!
**
Küsis Margit Adorf