Kassiversum on omanäoline komöödia, kus üheks peategelaseks rääkiv kass. Huumor on siin koomiksilaadselt väändunud, kuid mitte üleliia ulmeliseks muutuv film käsitleb siiski ka tõsiseid probleeme, see on mitmekihilisem kui pealtnäha paistab.
Peategelane Fàni saab filmi alguses 30-aastaseks. See vanus on taak, mis raskesti rõhub, sest sellesse ikka jõudnuna peaks ju ometi olema saavutanud midagi suuremat ja lisaks võiks juba olla käekõrval mõni veetlev elukaaslane. Fani on õppinud arhitektiks, kuid suuremat edu ta selles vallas saavutanud ei ole, töötab küll arhitektuuribüroos, aga meestekeskses maailmas peetakse tema ideid ja projekte teisejärguliseks jutvadaks. Kui tööe võetakse uus meestöötaja, on meeskolleegid temast ja ta ideedest vaimustuses juba enne seda kui too jõuab suugi lahti teha. Õnnetuseks kolib seesama mees Fàniga samasse majja. Noor daam aga pole suutnud seni ühtegi mõistlikku suhet vastassugupoolega luua, kuna hakkab endale kohe ette kujutama kõige õudsemaid lõppusid ja seda sõna otseses mõtte, kriminaalselt veriseid hukkasaamisi. Seega tuleb siinkohal appi must rääkiv kõuts, umbes nagu Peemot Bulgakovi Meistris ja Margaritas, aga siiski mitte nii saatanlik.
Filmi režissöör Rozália Szeleczki elab ja töötab Budapestis, ta on 35-aastane. Filmi õppis ta Gerrit Rietveldi akadeemias Amsterdamis.
Palun räägi oma filmist autori vaatenurgast, mis sind seda looma inspireeris? Missugune on sinu sõnum, mida soovid, et publik sellest filmist kaasa saaks?
Mul on selle looga väga isiklik side, kuna kannan peategelase Fáni jaoks sarnast traumat. Mina tegelen samuti hirmuga, et kui hakkan kedagi armastama, jään temast paratamatult ilma. Seepärast tahangi sellest rääkida ja anda vaatajale lootust. Usun, et kaotusest ja traumast on võimalik jutustada kergelt ja humoorikalt, nii et publik tunneks, et sellistest elusündmustest on võimalik üle saada. Usun kunsti tervendavasse mõjusse ja sellesse, et reaalsusest põgenemine ja maagilisse maailma eksimine võib olla vabastav. Samuti tunnen, et selle filmi kassi abstraktsioon on mõtlemapanev ja lõbus tööriist, mis aitab vaatajal loos rohkem kaasa lüüa.
Räägi kassist, kui palju eriefekte kasutasite ja kuidas kassiga stseene filmisite? Miks kass ja mitte koer?
Kassid on loomu poolest samasuguste iseloomujoontega nagu on minu peategelasel. Ta on sarmikas ja vabameelne, aga samas ka isemajandav, ettearvamatu ja metsik. Asjaolu, et kassid on kodustatud, kuid siiski kuidagi metsikud, muudab nad salapäraseks. Seega ei saa seda teha koeraga, isegi kui koerad on palju kergemini koolitatavad, samas kui kass on filmis üks raskemaid valikuid. Meie loomade koordinaatorite meeskond tegi suurepärast tööd, nii et meie kassi puhul peaaegu polnudki mingeid eriefekte vaja. Võtmetähtsusega oli siin stseenide õigesti kokkumonteerimine.
On öeldud, et komöödiafilmi tegemine on raskem kui ükskõik mis muu žanr, kuid sina valisid selle oma debüütmängufilmiks. Palun räägi, mis sind kömöödiažanri juurde tõmbas? Mis laadi komöödiafilmid sulle endale meeldivad?
Iroonilisel kombel polnud ma sellest tõsiasjast tegelikult teadlik! Ma sain sellest alles siis aru, kui istusin eelmisel nädalal Ungaris filmi kodumaisel esilinastusel ja kuulsin 400-sajalist publikut teatud kohtade üle naermas aga mõne teise puhul üldse mitte...
Olen tõeline selliste filmide fänn, mis suudavad jutustada dramaatilist lugu sind samal ajal naerma ajades, neid, mis leiavad koomikat igas valus, igas draamas. Vaatajana meeldib mulle film, mis paneb mind nutma ja naerma peaaegu samal ajal ning soovin oma vaatajatele sellise elamuse luua. Viimaste aastate üks näide sellisest filmist oli Tony Erdmann, mis oli minu jaoks suur lemmik. Kuid Kassiversumi tegemisel oli minu idee ühendada klassikaline romantilise komöödia, nagu Bridget Jones, žanr, huumor ja naiselik pilk minu art-house mõjudega. Tulemuseks on ebatavaline segu.
Tundub, et teil oli seda filmi tehes ka endil väga lõbus. Kas see on tõsi või tegelikult hoopis nutsid salaja patja?
Seal oli nii nalja kui kibedaid pisaraid. Kassiversum on väga väikese eelarvega film, mis on tehtud nn debütandi toetusprogrammi raames, nii et see film valmis suure tööga ning suure heatevevuse ja toetusega. Kuid minu jaoks oli intrigeeriv see, et iga kord, kui ma uuele meeskonnaliikmele või näitlejale filmist rääkisin, et nad projektiga kaasa lööksid, tundus, et nad on tõeliselt elevil, et saavad millestki nii ainulaadsest osa. Ja see entusiasm viis meid rasketest aegadest üle.
Kas filmimise ajal oli ruumi ka improvisatsioonile või oli sul kõik juba stsenaariumis täpselt paika pandud?
Kassile häält andev näitleja Márton Patkós oli enamiku oma stseenide ajal meiega võtteplatsil. Minu jaoks oli oluline selle meetodiga filmida, et peaosatäitjal Franciska Törőcsikul oli partner ja võtsime osaliselt võtteplatsil üles ka Mártoni hääle. Teisest küljest sai ta niimoodi improviseerida, vaadates kassi tegutsemist. Ta sai oma dialoogi vastavalt ajastada või vajadusel lisada väikeseid lisahäälitsusi ja sõnu.
Mis sind üldse filmide juurde tõi? Kas sind ajendas mingi konkreetne sündmus või eeskuju?
Mängisin kodus kino, jagasin ja kogusin oma perele käsitsi kirjutatud kinopileteid juba siis, kui ma veel päris sõnu kirjutada ei osanud. Käisin lapsena kinos koos isaga, nii et isalegi meeldisid filmid. Hiljem teismelisena mõjutas mind väga palju Euroopa kino uus laine. Olin Fellini, Godardi, Tarkovski, Chytilova fänn ja arvasin, et see on kõrgeim võimalik kunstivorm. Soovin, et mul oleks inimestele selline mõju, nagu nendel mulle. Soovisin, et saaksin sellest elamusest, mille neist filmidest sain, oma publikule midagi tagasi anda. Minu meelest on intrigeeriv, et neil päevil ei olnud neil autoritel mitte üksnes menu festivalidel, vaid need olid laia publiku seas väga populaarsed. Soovin, et festivalimenu ja publikuhuvi oleksid omavahel korrelatsioonis.
Arvan, et mõnigi kriitik võib viidata, et sinu film on naiselik film ja suunatud eelkõige naistele. Mida sa sellest arvad? Kas mõni film on paremini arusaadav ühele või teisele sugupoolele?
Jah, olen märganud, et filme niimoodi kirjeldatakse, kuid see tekitab minus ka ebamugavust, sest ma ei saa jätta mõtlemata, et see on stereotüüpne ja sellist eristamist pole tegelikult olemas. Usun, et naiselikke filme naistele saavad teha mehed ja vastupidi, kui naiselikkus tähendab emotsioonidele keskendumist. Jah, ma usun, et mu film keskendub nüansirohkelt emotsioonidele, me sukeldume Fáni pähe ja tema tunnetesse. Ja ma päriselt ka sain mitmeid arvustusi, mis ütlesid, et mu film on tõepoolest naiselik ja mõeldud naistele. Mina aga tean, et saan rääkida ainult sellest, mida tean praegu.
Missugused on sinu tulevikuplaanid, kas mõni uus film on juba kavandamisel?
Töötan kahe erineva uue projekti kallal, mõlemad on kontseptuaalsed ja mõlemad on korraga nii draama kui komöödia, ning hetkel mõtisklen žanrite küsimuse üle. Mind tõmbab selline "raske lahterdada", keskne žanr, millesse ka Kassiversum minu arvates kuulub. Huvitav, kas seda on raskem müüa, aga usun, et peaksin kunstnikuna oma loomingulise instinkti ja nägemuse juurde jääma ning selle stiiliga jätkama ja oma arusaama sellest arendama.
Lõpetuseks palun anna meile üks hea nõuanne, mida ütleksid oma lapsele - mis on elus tähtis?
Leidke üles oma tuum, leidke see, mis on teie jaoks oluline, ja kasutage seda salajase ruumina enda sees, kuhu saate rasketel aegadel taganeda. Püüdke keskenduda sellele millelegi, mis iganes see ka poleks, ja ärge kunagi unustage seda. Et ümbritsevad mõjutused teid kõrvalteele ekslema ei viiks.
Küsis Margit Adorf