„Härra ja proua Stodola“ on tõestisündinud loo põhjal valminud film, mis jutustab abielupaarist Jaroslav ja Dana Stodolovist, kus külmaverelise naise mahitusel sai mehest sarimõrvar ja ega ka naise enda käed vanurite verest puhtaks ei jäänud. Oma võikaid tegusid panid nad toime aastail 2001-2002, asi algas pensionäri röövmõrvaga ja jätkus tõusvas joones, kokkuvõttes sai kumbki mõrvar eluaegse vanglakaristuse ja nende hingele jäi kaheksa mõrva, lisaks sellele pisemad kuriteod ja kokku süüdistati neid 17 kuriteos.
Film jälgib mõrtsukate arenemist kurjategijateks nende endi silme läbi, see ei ole mingi tavaline kohtusaali-draama, vaid publik viiakse kurjategija koju ja sängi ja suhtekeerisesse. Olustik on trööstitu, vaene nõukaliku vaibiga külaelu, mida Ida-Euroopas küllalt nähtud. Eesti publik saab selles osas paljuski samastuda, kuna ega meilgi maal on mõnes kohas alles vaid pensionärid ja kõik on vaikses hääbumises ning lagunemises. Lisaks olustikule annab film teravalt edasi psühhopaadi maniakaalset loomust, kaootilist emotsioonidepaletti, kalkust ja rabedust.
Filmi režissööriks on 40-aastane tšehh Petr Hátle, kes on õppinud Prahas filosoofiat ja filmiajalugu ning kes on varem teinud lühifilme ja dokumentaalfilme. "Härra ja proua Stodola" on tema esimene täispikk mängufilm. Küsisin temalt mõned küsimused.
Lugu põhineb tõestisündinud sündmustel, sinu film portreteerib kahte sarimõrvarit. Miks valisid selle loo oma debüütmängufilmi aluseks?
Stodola juhtum on osa Tšehhi kollektiivsest mälust, see tekitas kakskümmend aastat tagasi avalikkuses tugevat vastukaja. Seda mitte ainult sellepärast, et tegu oli šokeeriva mõrvadeseeriaga, vaid eelkõige seetõttu, et nende ohvrid olid üksikud vanainimesed, kes elasid maal, unustatud äärealadel. Mõrvaripaar pääses pikka aega õigusemõistmisest, sest politseiaparaadi prioriteedid olid mujal. Stodola juhtumit kajastati meedias palju. See oli juhtum, mis sai osaks Tšehhi ühiskonna kollektiivsest mälust. Nende juhtumist tehti Tšehhi televisiooni jaoks dokumentaalsari.
Juhtumi juures huvitas mind kõige enam abielupaari suhe, saatuslik side, mis pani käima kogu tapamasina. Tugev side, vastastikune sõltuvus, manipuleerimise jõudünaamika, alistumine ja suutmatus üksteiseta elada. Arvan, et nende suhe näitab ekstreemselt mürgiste suhete riske, mida me enda ümber näeme või milles me ise elame.
Kas käisid mõrvaritega ka vanglas kohtumas ja miks sa nii otsustasid?
Otsustasin kohe alguses, et ei mina ega näitlejad ei taha nendega isiklikult kohtuda. Tuginedes politseitoimikutele, mõrva rekonstrueerimise videodokumentidele ja oma isiklikele kogemustele suhete vallas, lõime oma härra ja proua Stodola. Eks meile jääb igaveseks mõistatuseks, mil määral on meie filmi tegelased sarnased oma päriselu prototüüpidega.
Oled Tšehhis tuntud dokumentaalfilmitegijana. Miks otsustasid teha mängufilmi ja mitte rääkida nende lugu dokumentaalfilmina?
Dokumentalistina meeldib mulle alati olla reaalsusele võimalikult lähedal, asju jälgida ja neist osa saada. Samas on mu varasemad dokumentaalteosed publiku või kriitikute poolt sageli žanriliselt piiripealseks tembeldatud - mulle meeldib stiliseerimisega töötada ja tegelased kordavad olukordi või mängivad kaamera ees läbi minevikus juhtunud olukordi. Piir dokumentaal- ja mängufilmi vahel on väga õhuke ja seda on kaasaegses kinos väga raske piiritleda.
Härra ja proua Stodola on kindlasti rohkem väljamõeldud film kui minu varasemad teosed, kuid see põhineb tõsieluliste tegelaste elu võtmehetkedel. Filmis on palju detaile, mis vastavad täpselt politseitoimikutes olevale kirjeldusele. Filmisime tegelikes asukohtades, kus mõrvad aset leidsid. Aga ma ei oska hinnata, kui palju on valminud film tegelikkusele lähedane. Võib-olla võiksime seda Stodoladele näidata ja neilt küsida.
Kui otsisid näitlejaid, siis mida eelkõige püüdsid leida. Palun kirjelda oma tööd näitlejatega, kas oli ka eriliselt raskeid emotsionaalseid hetki?
Teadsin, et võtmeroll on naispeaosalisel. Dana tegelaskujul pidi olema jõudu ja veenvust, et teda ümbritsevat maailma vastavalt vajadusele vormida. Ta vajas ka irooniat ja klounilikkust, võimet transformeeruda ja mängida oma identiteediga. Tuntud teatrinäitleja Lucie Žáčková täitis kõik need tingimused. Jaroslavi kehastav Jan Hájek oli paarkümmend aastat tagasi lühikest aega Lucie abikaasa. Nende abielu kestis vaid umbes nädala, kuid nad on endiselt väga lähedased, nende suhe on väga intensiivne ja nad tegutsevad koos mitmes teatrietenduses.
Enne filmimise alustamist polnud ma kunagi varem näitlejatega koostööd teinud. Tegelikult ma isegi ei teadnud ühtegi. Seega ei olnud meie koostöö taga mingit meetodit. Peamiselt ühendas meid ühine kirg asja vastu, kombinatsioon sõbralikust koostööst ja kahevõitlusest. Kui Lucie Žáčková pühendunud esitus viis selleni, et ta murdis ühes vägivaldses stseenis käe, oli see minu jaoks kinnitus, et tegin õige valiku.
Palun kirjelda filmimise protsessi ja kunstilisi valikuid.
Töötasin filmi kallal koos operaatori Prokop Součekiga, kes on olnud minu filmide kunstiline juht sellest ajast, kui õppisime koos Praha filmikoolis FAMU. Otsustasime, et teeme seda nii, nagu tegime oma varasemates dokumentaalfilmides. Pihukaamera, minimaalne valgustus ja tegelastele võimalikult lähedal olemine – nii me alati tegime ja polnud põhjust seda muuta.
Suur osa filmist toimub öösel, seega tegime enne filmima asumist mitmeid katseid, et näha, kui palju võiks valgustust piirata, et ekraanil ikka midagi näha oleks. Lõpuks on meie lemmikstseen see, kus Dana palub oma kihlatul temaga abielluda: see toimub öösel põldude vahel maanteel ja seal on nii pime, et me ei näe kummagi nägu. See on ilus.
Kas sa filmisid oma loo pandeemia ajal? Kuidas see protsessi mõjutas?
Pandeemia mõjutas tõsiselt filmimist. Pidime filmivõtted kaks korda katkestama. Loomulikult oli see tohutu probleem, eriti tootmise seisukohast. Kuid millegipärast saime kõik aru, et maailm on kriisis ja meie väikese filmi võtted peavad lihtsalt kohanema.
Sa teed ka krimi-podcaste. Räägi sellest.
Tegin kaheksast episoodist koosneva krimipodcasti nimega Pohřešovaná [Kadunud inimene]. See räägib salapärasest juhtumist, mis leidis aset kakskümmend viis aastat tagasi. 14-aastane tüdruk sõitis rattaga kõrvalkülla tädile külla. Ta ei jõudnud kunagi kohale. Ta kadus jäljetult ja siiani pole juhtumit lahendatud. Nagu oleks ta lihtsalt haihtunud. Isegi intensiivsed uurimised, mida igal aastal uuendati, ei andnud juhtunu kohta kunagi selgust. Podcastis jälgisin, kuidas tema kadumine mõjutas tema pere, koolikaaslaste ja isegi juhtumiga tegelenud politseinike elu. Mind huvitas, kuidas me tuleme toime traagiliste sündmustega, millel pole ilmset põhjust ega lahendust.
Missugused on su tulevikuplaanid? Kas midagi krimimaailmaga seotut?
Praegu lõpetan Tšehhi filmiplatvormi jaoks viieosalise tõsikrimisarja. See räägib vastuolulisest kriminaalasjast, milles Tšehhi väikelinnast pärit isa süüdistati Egiptuses puhkusel viibides oma naise ja väikese tütre elektrilöögiga mõrvamises. Ta mõisteti 28 aastaks vangi, kuid ta ei tunnistanud kunagi üles ja tema süüdimõistmise viis on pälvinud palju kriitikat.
See on minu viimane krimilugu. Pärast aastatepikkust kuritegevuse erinevate aspektide uurimist tahaksin otsida uut teemat. Praegu töötan stsenaariumi kallal, mille tegevus toimub 1980. aastatel kommunistliku Tšehhimaa esimeses poolillegaalses geiklubis. See on film, mis räägib eelkõige armastusest, elurõõmust ja sõprusest – seni pole sellesse mõrva lisada plaanis.
Palun anna üks tark nõuanne, mida ütleksid oma lapsele - mis on elus tähtis?
Armasta oma naabrit nagu iseennast.
Küsis Margit Adorf