Dilli viib vaataja alati ärkvel ja alati elavasse rahvarohkesse Delhisse, kus mustanahaline Aafrikast pärit noormees Michael Okeke on välistudengina õppimas ettevõtlust ja ärijuhtimist, kuid puutub Indias igal sammul kokku sellega, et ta ei mõista sealseid inimesi ja inimesed ei taha kuidagi mõista teda. Juhtub palju erinevate kultuuride kokkupõrkest tingitud naljakaid arusaamatusi, kuid Michael leiab oma teel ka juhendaja, kes näitab, et kõik ei ole kaugeltki nii traagiline, kui võõramaalasele esmapilgul tunduda võib. Film on positiivse laengu ja sooja huumoriga ning arusaadav ka kaugele põhjamaa inimesele.
Küsimustele vastab filmi režissöör ja stsenarist Dibakar Das Roy.
Oled varem tööd teinud televisioonis, kuid produtsendi ja meeskonnaliikmena. Kas see oli päästik, inspiratsioon, miks otsustasid edasi liikuda ja filme tegema hakata? Räägi palun natuke oma kirest kino ja filmitegemise vastu.
Noh, vastus on tegelikult vastupidine. Filme tegema tahtsin hakata juba varem ja telesse tööle läksin erinevatele ametikohtadele, tootmis- ja järeltootmistöödele, et kõrvalt õppida. Teadsin, et lõpuks hakkan ise oma filme kirjutama ja lavastama.
Räägi veidi oma taustast, kus üles kasvasid, kus koolis käisid?
Kasvasin üles erinevates India piirkondades – Kirde-Megalaya kaugemates piirkondades, rahvarohkes Kolkatas, käisin internaatkoolis Põhja-Indias Dehraduni puutumata loodusega orus ja lõpuks kolledžis pealinnas New Delhis. Riigi nii erinevates geograafilistes ja kultuurilistes piirkondades üleskasvamine andis mulle aimu, mida tähendab olla "indialane". Peale selle õppisin paar aastat USA-s ka põhikoolis, kuid tulin lõpuks tagasi koju Indiasse, et õppida filmitegemist töökohal.
Kui palju on sinu debüütfilmis Dilli päris elus juhtunus sündmusi, mida oled kuulnud või ise kogenud?
Päris palju on sellist, mis on omal nahal kogetud või lood, mis ringlevad. Paljud filmis kirjeldatud sündmused, kuigi neid on filmis esitatud rohkem karikatuurses vormis, on juhtunud Delhis. Näiteks kannibalismilugu on linnalegend, mida inimesed siiani jutustavad. Nahavärvi järgi eristamist olen Indias isiklikult kogenud – sageli narritakse mind tumeda naha pärast.
Öeldakse, et komöödiažanr on raskem kui teiste filmide tegemine. Kas nõustud selle väitega? Kas on lihtne inimesi naerutada ja teha nalju, mille peale keegi end solvununa ei tunneks?
Komöödia on ilus kunstivorm – ja seda on väga raske teha, sest see, mis ühe inimese jaoks on naljakas, ei pruugi olla teise jaoks üldse naljakas. Siiski tunnen, et inimesed alahindavad komöödiat kui "mittetõsist" vormi, samas kui nad ei mõista, et komöödia võib sageli tekkida frustratsioonist ja masendusest. Ka komöödia ja satiir on minu arvates äärmiselt oluline vahend publikuni jõudmisel, kuna see on midagi, mis "küsib", mitte "ütleb".
Palun kirjelda seda, kuidas sinu filmi stsenaarium sündis. Kas võtteplatsil oli ka palju ruumi improvisatsiooni jaoks?
Kirjutasin lugematul hulgal mustandeid, neid võis olla vähemalt 25+ ja kirjutamise protsess kestis rohkem kui aasta, kuni võttepäevadeni välja. Kuigi ma nõudsin, et hoiaksime võtete ajal stsenaariumist kinni, jätkus ruumi ka improvisatsioonile, seda tegime päris palju läbilugemiste ja proovide ajal.
Kas pandeemia mõjutas sinu filmi valmimist? Kuidas?
Jah, plaanisime filmida aasta alguses, kuid teine laine jõudis kohale ja pidime eeltootmise lõpetama. Tekkis umbes 4-kuuline paus, mille jooksul pidime suure osa meeskonnast ümber korraldama, kuna mõnel inimesel oli ümberplaneeritud perioodiks varasemaid kohustusi.
Su film esilinastus Mumbai filmifestivalil. Kuidas publik sellele reageeris? Missugused on sinu enda tunded pärast esilinastust?
Publik reageeris fantastiliselt! Filmivalik festivalil oli suur, kuid jutt minu filmist levis – ma arvan, et see on film, mis võib köita laia vaatajaskonda. Mumbai publikule meeldis see väga, mõned tulid isegi kolm korda linastusi vaatama! Filmitegijana tahtsin teha filmi, mis jõuaks võimalikult paljude inimesteni, ja ma arvan, et see pakkus meile palju rõõmu, et nägime seda publiku armastust.
Su esimeses filmis on päris palju näitlejaid, palun kirjelda, kuidas nii suure massiga töö edenes.
Mul on rohkem kirjutamise ja teatri taust, püüdsin stsenaariumi võimalikult paika saada. See oli tohutu koosseis ja me ei kohtlenud kedagi "massina" ega "amatöörina" – meil olid prooviesinemised ja töötoad igale inimesele, isegi kui tegemist oli nätlejaga, kes pidi ütlema vad ühe lause. Pealegi oli näitlejate koosseis oluline aspekt lavastuse kujundamisel – kus kaadrit täitnud näod lõid filmi atmosfääri. See oli väga lõbus, kuid loomulikult oli sellise kogu näitlejatöö paikasaamine keeruline protsess ning tekitas palju stressi. Mis puutub võtetesse, siis kuna olime kulutanud nii palju aega proovides, aitas see meil võtteplatsil kiire olla. Blokeerisime tahtlikult lihtsaid asju, sest minu jaoks oli esituse saavutamine esmatähtis.
Räägi, mis sul edasi plaanis on, kas mõni uus filmiprojekt on juba töös? Kas oled juba leidnud oma žanri, või proovid kätt erinevates valdkondades?
Tahaksin töötada erinevates žanrites, kuid soovin alati kaasata sinna ka tumedat komöödiat, satiiri ja absurdi, sest ükskõik millisesse olukorda elus vaatan, leidub alati midagi, mis võib olla humoorikas või musta huumoriga võetav. Ma tunnen, et see "tõsisuse puudumine" on minu ellusuhtumise oluline aspekt - kus kõik on rikkumatu ja samal ajal on kõik rikutud.
Lõpetuseks anna meile üks nõuanne, mida ütleksid oma lapsele. Mis on elus tähtis?
Olla oma teekaaslastele ustav, ja olla truu iseendale.